Kõiges on lahendus

Artiklisarjas "Tutvudes baasemotsioonidega" räägib Robert Napp oma kokkupuutest baasemotsioonidega ning seeläbi selgitab oma töö tagamaid.

Tutvudes baasemotsioonidega 1. osas käsitlesin ma hirmu teemat, mille vaatlemine viis mind kontakti sisemise vihaga. Siitkohalt kohe jätkangi ehk siis sukeldun viha kogemisse ja vaatlen, kuidas see minu füüsises, loos ja vaimsuses väljendub. Seega hingan nüüd sügavalt sisse ja fookuses on viha.

Vihal on äärmiselt tugev ja jõuline energia. Olles sellega kontakti saanud, läks kael ja kukal ning õlad krampi ja kuumaks, hambad tulid huulte tagant välja ning nägu võttis karikatuurse ilme. Kohe ilmnes 1. osas kirjeldatud hirmule sarnaselt viha muster. Kõik need perioodid, kus ma olin kogenud ärritust ja viha ilmnesid.

Vahepeal oli mu elus olnud pikk periood, kus ma ei registreerinud oma süsteemis viha ega ärritust, mulle isegi tundus, et ma olen selle ületanud, et ma ei koge seda enam. Aga see oli loomulikult illusioon. Ma olin sellest lihtsalt ennast nii lahti ühendanud, et ma ei registreerinud enam seda oma süsteemi siseselt. Need on need perioodid, kus mõistus ei registreeri emotsiooni ära, aga see ei tähenda, et keha emotsiooni ei koge. See võib väljenduda peavaludega, pingetega kehas, mõne haigusena või isegi ülekoormatusest tuleneva traumana. Viha on minu inimliku kehalise kogemuse üks osa, meeldib see mulle või mitte – ükskõik kui kõrgele õndsusesse ma end ka ei tõsta, niikaua kuni ma pole täielikult vabanenud identifitseerumast oma kehaga, ma vihast ei vabane. Kui ma ehk ühel imekaunil ja tõesti-tõesti imekaunil päeval saan endale ilma igasuguse kahtluseta öelda, et see Robert siin on illusioon, võltsidentiteet, see pole mina, ma ei ole oma mõistus, ma ei ole oma keha, see mis ma olen, on Olemine, siis olen ma Kohal. Aga täna veel mitte. Täna ma veel identifitseerun oma maise identiteediga ja seetõttu on minus kõik baasemotsioonid olenemata sellest, kas ma otsustan kõva meest mängida ja neist üle olla või mitte. Samas ei oska ma ka öelda, mil moel emotsionaalne vääring Olemise tasandil ilmneb või mitte – seda oskas vast kommenteerida näiteks Ramana Maharshi.

Ja nii ma siis istusin oma tulises vihas, vaikuses patja karjudes ja vaatlesin, kuidas mu käe- ja jalalihased ka krampi tõmbusid ja viha minusse vajus ning nii sai minust viha. Tuline ja toores viha. Ja ma nägin, kui palju on minus välja elamata viha.

Alateadvus on üks kummaline salvesti. Ta ei unusta mitte midagi, kunagi. Oma teadvuse tasandil võib mul puududa ligipääs teatavate mälestusteni, kuid alateadvus ei koge seda muret. Temal on see ligipääs alati olemas – iseasi, kas ta õnnistab teadvust sellega, et oma teadmise sellesse voolata laseb. Ja sel hetkel ilmnes minu jaoks minu viha muster. See ei olnud oleviku põhine etendus, see oli oluliselt intelligentsem vaatlus. Olles seal käpuli, krampis oma kehas, hambad välja aetuna ja vaikuse kisa taustal mängimas, vaatlesin ma lugematul korral intsidente oma elust, kus viha oli pead tõstnud. Need olid pildid lapsepõlvest, teismeea kiusamistest, peretülidest, kooli alandamistest, iseenda saamatusest jne jne. Lisaks sellele on emotsioonid väga mitmetasandilised – viha on oma põhivoolus konkreetse vibratsiooniga, kuid baasvihasse mahuvad ka spetsiifilisemad kihid nagu kättemaksuhimu, pettumuslik viha, ärrituvus, tunne, et mind ei mõisteta, ei aktsepteerita, kuid ka armastav viha. Ei tasu mõelda, et viha on mingi emotsioon, millele tasuks panna silti “halb, mittesoovitav emotsioon”. Armastav viha on hoolitsev, see annab meeletult energiat, temas on suur hulk jaksu ja emalõvilikku energiat. Seega viha ei ole mingi asi, mille puhul peaks endale ütlema, et “Andesta endale lõpuks ära”. See, kes tahab viha essentsile andestada, on mõistus. Jällegi see duaalne tegelane, kelle jaoks mingi emotsioon on ebasobiv. Ta ei taha kogeda seda süsteemi häirivat nähtust ja lihtsam on kultiveerida andestust ning leppimist ja mõistmist. Aga viha ei ole halb.  Ükski baasemotsioon ei ole oma olemuselt halb. Baasemotsioonid on meie kompass, meie navigeerimisüsteem, mis on ühenduses teatavatel tasanditel ka intuitsiooniga (kui me räägime kehalise kogemuse tasandi intuitsioonist) jne. Kui me kaotame vihaga ühenduse ja talle pidevalt mingil põhjusel andestust ja mõistmist pakume (nagu viha oleks midagi halba teinud, et me talle andestama peame), siis ta hakkab ennast koguma kehasse. Sest nagu eelnevalt öeldud, on keha meie emotsioonide mängumaa. Ja allasurutud ning väljaelamata viha või sellest mõistusega lahti ühendumine on mõningate teooriate alusel üks suuremaid haigustekitajaid. Olles oma pereringis hiljuti lähivõitluses olnud vähiga, usun ma, et needsamad allasurutud emotsioonid võivad olla ka muuhulgas oluliseks vähitekitajaks.

Siinkohal oli minu jaoks huvitav kogeda just nimelt seda, kus mingi emotsioon endast kehas enim märku andis. Võibolla on see uitmõte, kuid võibolla ongi see osa minu organismist selle emotsiooni poolt kõige mõjutatavam piirkond võimaliku haiguse tekkeks kohas minu kehas, mis selle emotsiooniga resoneerub. Kes teab!

Ja olles seal kramplikus vihas, mõistsin ma kui palju on üldse minus väljaelamata viha, mis on kogunud varasest lapsepõlvest alates ja millest palju on küll välja elatud, kuid sama palju ka alla surutud, sest vihamustrit jõuab 30 aasta jooksul koguda küll ja küll. Ühtlasi mõistsin ma, et viha väljendamine ei ole ühekordne protsess, et võtad kätte ja lased välja ja tehtud. Vihaga on kasulik elu erinevatel etappidel turvalises keskkonnas ühendust võtta. Vaadata, kuidas ta ennast tunneb, kas teda on vahepeal kogunenud palju, kas oleks vahepeal kasulik minna kõrvaltuppa patja karjuma, Osho dünaamilist meditatsiooni teha või leida just enda jaoks sobivaim viis viha väljendamiseks, kui seda juhtub olema kogunenud. Veelgi kasulikum võib olla omandada võime viha energiat transformeerida milleksi loominguliseks, sest viha on ju teatavasti meeletu loominguline energia, nii et milleks seda raisku lasta, kui seda on võimalik transformeerida millekski kasulikuks.

Aga kahjuks sain ma selle koha peal oma baasemotsioonidega kogemises väikese tagasilöögi, nimelt ei olnud mul antud hetkel piisavalt emotsionaalset intelligentsust, et viha transformeerida ega ka välja elada, sest mõistus ei pidanud keskkonda piisavalt turvaliseks, et näiteks kisendama hakata. Aga ka selles tundes oli meeletu potensiaal. Nimelt kohtasin ma siis kurbust. Jõuetus viha ees kutsus esile kurbuse.

Teise osa lõpp