Kõiges on lahendus

Mitmel korral on tulnud minu praktikas ette seda, et me räägime kiikumisest ja kiigutamisest. Beebina meid kiigutati vōi vähemalt hoiti süles ja liiguti mööda tuba, kuni nutt vaibus. Täiskasvanu on nii tugevalt ennast kontrolliv, et igasugune kiigutamine ei mahu tema tegevustesse. Mul oli tugitool töö juures, mis kiikus. Kui klient sinna istus, siis ta alguses ehmus. Tal oleks nagu jalad alt läinud, ta naeratas kohmetult ja kui nägi, et terapeut on ikka alles ja sama rahulik, rahunes ka klient ja hakkas nautima kiikumist. Nauding, mis saadakse kiikumise kaudu, on ühendus beebieaga, kus kiikumine tähendas kontakti emaga, ja erakordset kindlust. Miks me siis lubame endale seda nii vähe

Kiikumisel on pikk ajalugu

Kiikumine on paljude rahvaste põlisemaid lõbustusi, mida on nauditud aastatuhandeid, ent mis on samas elujõuline ja arenev ka tänapäeval. Kiikunud on igas eas inimesed, kiigutud on üksinda või mitmekesi. Eestlaste kiikumisvaimustust märkasid juba 18.-19. sajandi estofiilid. Baltisakslasest literaat August Wilhelm Hupel kirjutas 1781. aastal: Üks lõbustus, mis kestab kogu kevade, on kiikumine. Igas vanuses talupojad, eriti aga nooremad, ei tunne suuremat mõnu kui kiikumine. Sageli kuulukse seal juures laulu, ja mõnes kohas täiesti erilisi kiigelaule. Peaaegu iga kõrtsi ja väiksema küla juures, sageli ka üksiku talu juures, võib näha kiikesid. Ka mõningate mõisate juures on seesugused kiiged, millel paremast seisusest noored mõnikord oma aega viidavad (Laugaste 1963: 94). Veidi hiljem, 1819. aastal, väidab Christian Hieronymus Justus Schlegel kiigekultuuri olevat eestlasele ürgselt omase: Hing satub uinutusse ja ta unustab seejuures mõneks ajaks oma viletsuse. Mis on värav idamaalasele, seda on kiik sellele rahvale. Noor ja vana tulevad siia kokku; isa tunneb rõõmu oma poegadest, ema tütardest. Kõneldakse uudiseid, tuuakse kaasa toidupoolist (Laugaste 1963: 114)

Kiikumine on maagiline

Usundiline taust; Kiikumisel, mis tänapäeval seostub ainult meelelahutusega, on algselt olnud ka maagiline tähendus. Viljakuse ehk edasikestvuse tähenduses on kiikumist käsitlenud Miranda Bruce-Mitford, kelle sõnutsi sümboliseerib kiik viljakust ja selle liikumine seostub nii aastaaegade vaheldumise, Kuu ja Päikese tõusu ja loojumise kui ka suguühte rütmiga (Bruce-Mitford 1997: 96).Võib arvata, et kiikumine kui rituaalne tegevus ulatub kaugesse minevikku. Mõnedel rahvastel, näiteks kettidel, kuulus kiikumine eduka jahihooaja lõppu tähistavasse tavandisse. Mehed kiikusid hommikul päikesetõusu ajal, seistes näoga ida poole. Esimesena kiikus šamaan. Maagiliste toimingute kompleks pidi soodustama kütitud loomade taassündi, inimesele aga andma elujõudu ja nooruslikkust (sigivust). Keti muinasjuttudes esineb motiiv, kus vana lastetu inimene saab lõpuks pärast kiikumist järglase (Aleksejenko 1970: 31-32 jj).

Kiikumine tervendab ja loob ühenduse sisemise lapsega

Kogu eelneva kirjutise saab siduda isiksuse osade teraapias, meie psüühika kōige olulisema osa - sisemise lapse - tervendamisega. Me ainult räägime sellel teemal, aga ei tee midagi sisemise lapse heaks. Kui olime väikesed, siis mōjus meile rahustavalt just see, kui meid sülle vōeti. Nüüd saab kiikumise kaudu ennast ise sülle vōtta. Head kiikumist ja kiigutamist ja iseendale teraapia tegemist!