Kõiges on lahendus

Samasuguse ettevaatusega nagu tulesse, mis võib meile sooja anda, kuid samas ka tulekahju põhjustada, tuleks suhtuda ka vihasse. Nii nagu tuligi, võib see inimestele (aga ka paljudele loomadele) omane tunne olla vahel kasulik, aga tihti siiski ka hävitav. Rohkem kiputakse vihale andma negatiivset hinnangut, sest sageli paneb see inimesi tegema rumalusi, mida hiljem kahetsetakse. See on ka põhjus, miks sageli inimesed püüavad oma vihatunnet varjata ning alla suruda, vältides nii oma kaaslaste hukkamõistu.
Tõepoolest, viha on üks raskemini juhitavaid tundeid. On aga tõsi, et see energia, mida viha endas kätkeb, võib meil vahel aidata mõnest raskest elusituatsioonist võitjana väljuda (ja mis endasse alla surutuna võib meid tõsiselt kahjustada).
Viha võib motiveerida ja anda jõudu tegutsemiseks ning samas võib viha ka aidata ära hoida vägivalda, sest oma vihaga saab inimene enne vägivaldseks muutumist näidata kaaslastele, et miski on väga valesti ning käes on viimane aeg midagi ette võtta.

Minu enda isiklik kontakt oma vihaga ei ole olnud kuigi tugev. Olen kasvanud keskkonnas, kus oma viha väljanäitamist on peetud pigem nõrkuseks kui tugevuseks, ning kus vaoshoitust on nimetatud vooruseks. Selline uskumus on mind saatnud ja sellega ma elan. Lausa naljakad on olnud seigad mu psühholoogiaõpingute päevilt, mil juhendaja on püüdnud mind edutult vihale ajada, oletades lõpuks, et minu näol on tegemist nn. „uinunud vulkaaniga“, mis mingil hetkel võib ootamatult tuld purskama hakata. Ma ei osanud sellest oletusest midagi arvata, pigem uskusin ma tookord seda, et minusse lihtsalt unustas vanajumal selle ülivajaliku omaduse õigel ajal sisse istutada. Nüüd arvan, et tegelikult oli minu ettekujutus mõistest „viha“ pisut ebatäielik, sest ma ei osanud siis selle peale tulla, et „vihaks“ saab nimetada ka sellist nähtust nagu „viha enese suunas“, mille kergem vorm võib olla lihtsalt kurbus või jõuetus.

Allpool nähtav psühhodünaamilise koolkonna ideedel põhinev skeem selgitab asja olemust. Skeem koos seal esitletud „viha väljendustega“ on pärit ühelt MTÜ Avitus koolituselt, kus see sai praeguse kuju kõigi koolitusel osalenute koostöö tulemusena.

Püüan seda skeemi nüüd veidi selgitada.
Nagu skeemil näha on, võib inimese viha olla suunatud kas teiste suunas või enese suunas.
Evolutsiooniliselt on välja kujunenud nii, et kui loom (või inimene) tajub mingit ohtu, peab ta kiirelt valima 3 järgneva käitumisviisi vahel:
1) RÜNDAN (inimese puhul kuulub siia ka „piiride seadmine“);
2) TARDUN (hirm võib olla nii suur, et see halvab – põgenemiseks pole enam võimeline);
3) PÕGENEN.

Ükskõik, milline käitumisviis neist kolmest valitakse, on selle käivitajaks HIRM selle sama ohu ees – kas mul õnnestub ellu jääda? Tehes valiku RÜNDAN, on selle teostamiseks vaja hulgaliselt „viha energiat“ – ilma selleta ei tuleks rünnakust ju midagi välja. Inimese puhul väljendab ründavat käitumist diagrammi nullnivoost kõrgemale jääv osa ehk „viha teiste suunas“ (mida kõrgemale, seda ekstreemsem ja lõhkuvam).
TARDUMIST seevastu väljendab diagrammi nullnivoost allapoole jääv osa ehk „viha enese suunas“, ning mida allapoole, seda ekstreemsem see on.
Kui otsustatakse RÜNNATA („viha teiste suunas“), tuleb kohe appi keha enda adrenaliinisüsteem – kiireneb südametöö, meeled ergastuvad jne. Organism seatakse sellega ülimasse valmidusse, et tunnetatud ohuga toime tulla. Rünnaku käigus kulutatakse see „kokku kogutud“ energia ära, ning juhul kui õnnestuski ellu jääda, võib elu jätkuda tavapärases rütmis.

TARDUMISEGA on nii, et vahel võib hirm olla nii suur, et see halvab kogu organismi ja isegi põgenemiseks ei olda enam võimeline.
Loomariigis võib ohtu sattunud looma tardumine talle sel moel kasuks tulla, et vaenlane võib tardunud looma surnuks pidada, ning viimane võidakse rahule jätta (erandina võib sama fenomen toimida ka inimese ja karu kohtumisel metsas).
Tavaliselt aga tähendab TARDUMINE inimese puhul sõna otseses mõttes „viha enese suunas“, sest selline inimene võib kaotada pikaks ajaks võime normaalselt funktsioneerida ja elust rõõmu tunda. Kui loom tardub vahel ainult lühikeseks ajaks, et vaenlast ära petta, siis inimene võib tardunud olekus olla kuid ja aastaid, jättes end ilma kõigest väärtuslikust, mida elu talle pakkuda võiks.
Lugeja võib nüüd küsida, kus siin see VIHA on, kui inimene on TARDUNUD? Vastus on, et viha ongi siin peidetud kujul, sest tegu on hirmuga viha ees, ja mitte ainult teiste viha, vaid ka oma enda viha ees. Tegu võib olla juba lapsepõlvest pärit hirmuga, sest on ju enamik meist pidanud vastu võtma täiskasvanute viha, olles selle ees täielikult võimetu ja kaitsetu. Olles täiskasvanu viha meelevallas, hakkab laps alateadlikult uskuma, et viha ongi tapvalt ohtlik, ning nii hakkabki see väike inimene kartma nii teiste kui ka iseenda viha. Viimane on seotud hirmuga armastuse kaotamise pärast, sest alateadvusesse on talletatud uskumus, et kui näitan välja oma viha, siis mind hüljatakse, ma kaotan võimaluse saada armastust ning ilmselt suren. TARDUNUD inimesele on iseloomulik, et ta on täiesti jõuetu, ja seda isegi siis kui ta ei tee mitte midagi. Ilmselt on nii, et kogu jõud kulub ära selle inimese „keelatud viha“ mahasurumisele. Üks enim tardumist põhjustav tunne on süütunne, ning selle tundega elamisele kaasneb inimesele tohutu energia kulu. Süütunde veel tugevam vend on häbitunne, mille mõju inimesele võib olla veelgi sügavam, häirivam ja kahjustavam. TARDUMINE võib harvadel juhtudel olla nii tugev, et see võib põhjustada isegi keha bioloogiliste funktsioonide väljalülitumist. Kuna tegu on selle inimese enda tunnetega, millega kaasnevad tema enda olekud ja reaktsioonid, siis on ju ilmselge, et tegu on „vihaga enese suunas“. On kurb tõsiasi, et selline „kaitse“ lülitub tihemini sisse just väga suure empaatiavõimega inimestel, ning see on ka loogiline, sest „ründavad inimesed“ vabanevad ründamise käigus hõlpsasti nendest pingetest, mida empaatilised inimesed endaga koormana kaasas kannavad. Kuid kuidas siis tulla oma vihaga toime nii, et see ei kahjustaks ennast ega teisi? Tuleme tagasi skeemi juurde.
Nagu skeemil näha, on seal ära näidatud mõlema „viha“ mõistlik tase, mille ületamine hakkab juba mõjuma ennast või teisi kahjustavalt. Kui inimene suudab elada ja vihastada nii, et tema viha väljendused jäävad kahe „mõistliku taseme“ vahemikku nullnivoo lähedale, on ta tasakaalus ja elujõuline. On täiesti loomulik, et oleme oma vihaväljendustega vahel veidi nullnivoost allpool ja siis jälle ülalpool, kuid „mõistliku taseme“ ületamine on igatahes märk, et midagi on valesti ning aeg oleks elus muudatusi teha. Suureks abiks on siis töö iseendaga ning oma tunnete ja uskumuste päritolu uurimine. Kui see ei õnnestu või on sellega liiga hiljaks jäädud, siis oleks mõistlik pöörduda psühhoterapeudi või nõustaja poole.

NB! Antud skeemi „mõistliku tasandi nivoo“ on suhteline ja ei väljenda mingit „lõplikku tõde“, vaid ainult ühe konkreetse töögrupi töö tulemusi.