Tema pea on alati täis kiirustavaid mõtteid, kuid esineb raskus suunata neid mõtteid produktiivsetesse kanalitesse. Geniaalselt häid ideid võib olla tuhandeid, kuid nende elluäratamine võib osutuda raskeks, isegi võimatuks. Mentaalselt on ta vitaalne ja elav, äratades seltskonnas enamasti tähelepanu, seejuures sageli saades tähelepanu keskpunktiks. Tendentsiks on erraatiline sisemine aktiivsus, mis väljendub ideede, uskumuste ja mõttemustrite muutlikkuses. Selline inimene võib ühel hetkel väga veenvalt kuulutada ühte tõde ja mõne aja pärast seda muuta uue, enda meelest valiidsema vastu. Tal on raske ettevõetud ülesandeid ja projekte lõpetada, sest huvi uute põnevate väljakutsete ja ideede vastu viib tähelepanu mujale. Seetõttu näeb ta kohustusi ja isegi oma vajadusi piiravate asjaoludena. Ta kipub kuulutama oma tõde ainuõigeks ja veenab teisi oma mõtete õigsuses, kuid võib seejuures üsna lühikese ajaga valida uue (sageli vastupidise) tõe järgimiseks, eelneva tühistades ja unustades. Sellised muutused võivad viia konfliktideni suhetes, kuna enamus inimesi eelistab suhelda stabiilsemate ja rahulolevamate indiviididega, sest neid saab usaldada ja nende peale kindel olla. Kui teised inimesed esitavad talle väljakutse viidates tema kunagistele väljaütlemistele, tuues esile neis esineva vastuolu, siis ta võib südamepõhjani solvuda, isegi eitamiseni välja, et ta üldse midagi sellist kunagi on arvanud. Põhimõtteliselt on sellise aspektiga inimese puhul tendentsiks teiste (või muude) iseenda avalduste eitamine, keeldudes võtma vastutust nende eest.
Sellise inimese juurest tõmbuvad teised pikapeale eemale suutmata temaga luua suhet. Ikka sellepärast, et ta ei tundu usaldusväärsena ja raskestiusutavana. See omakorda loob tendentsi tal iseennast näha erilise ja mittemõistetuna teiste poolt, pannes teda sotsiaalsest väljakutset loobuma (selle eest põgenema). Tema “kõiketeadja” hoiak paneb teda ekslikult tundma, et tema ei tee midagi valesti ja omama veenva eksperdi staatust. Sellise omaduse all on sisemine segasusseisund ja ebakindlus, mida ta maskeerib intellektuaalse ülemuslikkuse taha. Emotsionaalselt ebaküps ja rahutu loomus ei lase tal teisi inimesi puudutada oma soojuse ja tundlikkusega. Selline sensitiivsuse ja vastuvõtlikkuse maskeerimine võib viia sageli taktitu ja jõulise eneseväljenduseni, ning diplomaatilisuse puudumine negatiivsete ja soovimatute tagajärgedeni.
Kuidas lahendada või muuta neid väljakutseid? Esimene ja kõige olulisem tegur on tunnistada nende olemasolu, mõista seda, et nii juhtub. Fakt, et tihti salatakse neid omadusi iseenda eest ei tähenda seda, et teised seda ei näe (või ei mõista). Pigem juhtub just vastupidi, et teised märkavad sellist hoiakut, kuid inimene ise mitte. Soov teistega koostööd teha, kompromissideks valmisolek ja intellektuaalse võrdsuse tunnistamine aitavad tal toime tulla vastuoluliste tendentsidega endas. On vajalik hakata arendama uut tüüpi personaalset identiteeti, mis lähtub tõelisest olemusest, mitte sellist, millele teised inimesed vastu reageerivad. Haavatavuse aktsepteerimine ja teistele imponeerivuse lõpetamine lahustavad selle omapärase egolise konstruktsiooni. Selle külje teadvustamine, tunnistamine ja lõpetamine aitavad tal leida oma keset, lahendada konflikte ja suunata energiat individuaalse uuenemise poole. Tulemuseks suurem harmoonia ja rahulikum enesetunnetus, mis aitab vabaneda närvilisest pingest, mille all selline inimene kannatab.
