Meie mina-pildil on äärmiselt oluline roll selles, kuidas me oma elu kogeme. Millised situatsioonid loovad minus sisemist pinget ja millised avardumist? Minu mineviku elukogemus dikteerib mulle sageli rohkem, kui ma teadlik olen. Selleks peaksin mõistma oma mina-pilti ja psühholoogilist identiteeti natukene täpsemalt.
Psühholoogiline identiteet on miski, mille raames ma määratlen enese mina-pildi, enesehinnangu ja milles väljendub üldse minu individuaalsus. Loomulikult on seal olulisteks muutujateks ka sotsiaalsed faktorid, majanduslikud faktorid, soolised faktorid jne, kuid siinkohal keskendun ma kõige intiimsemale neist – sellele minapildile, mis on konstrueeritud minu loo emotsionaalsetest faktoritest. Ma vaatlen neid emotsionaalseid signaale, mida ma olen saanud oma tänasesse päeva kasvamise loos. Ja kuidas need emotsionaalsed signaalid, olgu need seotud äratõugatusega, hirmuga, valuga, kurbusega, rõõmu, viha või armastusega, on loonud mulle endast sellise minapildi, selliste vajaduste ja haavadega, mida pean täna endaks.
Terapeutilise töö raames on oluline enese loo kaardistamine, st terviklikuma pildi loomine oma elust, mille olulisteks faktoriteks on teiste seas käimasolevad ning eelnenud partnerlussuhted, lapsepõlve sündmused, suhted oma vanematega, kolleegidega, sõpradega, suhe iseendaga jne. Sellega seonduvalt vaatlen oma lugu kui isiklike sündmuste jada, millest mõningad konkreetsed olukorrad tulevad eriti esile, sest kannavad endas suurt emotsionaalset laengut. Ja need eriti emotsionaalselt laetud hetked on sageli situatsioonid, kus ma olen loonud endale uued uskumused.
Uskumused võivad olla igat laadi. Näiteks kui lapsepõlves isa pidevalt korrutas mulle, et mängib muga ainult siis kui ma hea laps olen, õppisin ma lapsena olema keegi, kes püüab meeldida ja seda eelkõige selleks, et teenida välja tähelepanu ja armastust. See uskumus võib minuga kaasas olla ka täisealisena – võin uskuda, et pean oma partnerile näitama ainult parimat külge endast, et teenida välja tema armastus.
Uskumusi võin luua ka täisealisena. Näiteks kui mu partner mind maha jätab ja ma ennast süüdistades mõtlen, et ma jätsin selle ja teise asja tegemata, siis järgmises suhtes rõhutan ma neid kohti eriti, kuna ei soovi äratõugatust taaskogeda. Ma lähen uude suhtesse uskumusega, mis on sündinud hetkest, kust pärineb minu mingi konkreetne haav.
Selliseid sündmusi juhtub meie elus sünnist saati. Lapsena õpin ma, milliseid tegusid tehes teenin välja armastuse ja milliseid tegusid tehes kogen äratõugatust. See loob mulle mina-pildi, mis on armastusväärne ja mina-pildi, mis seda ei ole. Erinevad emotsionaalselt laetud hetked sünnitavad mulle uskumusi, mille tulemusel kujuneb minust see inimene, kes ma täna olen. Osa neist uskumustest on meile endile teada, kuid suur osa juhivad meid alateadlikult. Neid emotsionaalselt laetud hetki vaatleme nö elu sõlmpunktidena.
Kui ma suudan leida enda loos olulised sõlmpunktid ning saada teadlikuks teatavatest uskumustest, mis nendest sündmustest pärinevad, siis on mul sageli võimalik seal eksisteerinud emotsionaalne laeng nö lahustada, seeläbi lahustada ka seal sündinud uskumus ning sellest johtuvalt muutub iseeneslikult ka minu mina-pilt. Siinkohal on oluline mõista, et emotsionaalse laengu lahustamine ei ole sageli lihtne protsess ja ei kujuta endast midagi nii kliinilist ja külma, kui see sõnapaar tunduda võib. See toob hoopis sageli kaasa hulganisti intensiivseid emotsioone, mis kõik nõuavad suurt hoolt, kannatlikkust ja tähelepanu ja mille raames ka suur hulk tervenemist aset leiab.
Väga lihtsustatult öeldes on “minu lugu” oluline mõjutaja sellele, kuidas ma kogen ennast olevikus. Selles on omakorda äärmiselt oluline see, et minu lugu on mulle nähtav ainult osaliselt. Suur osa intsidentidest, mis on “mind loonud”, ei ole minu teadlikule meelele kättesaadavad või tunduvad tollele ebaolulised. St kui ma näiteks otsustan, et ma ei lase oma lool enda olevikku mõjutada ja kogen olevikku vahetult sellisena nagu see end esitleb, teen ma suure tõenäosusega selle otsuse oma teadliku meele baasilt. Mu alateadvuses püsivad uskumused ja emotsionaalselt laetud hetked juhivad mind ikkagi edasi selle otsuse taustalt.
Teisisõnu, selleks et oma loo lõksudest välja tulla, tuleb oma lugu esialgu mõista. Selle mõistmisest aga ei piisa. Ma võin ju teada, et “seda laadi situatsioon paneb mind ennast tundma nii” ja siis sellega leppida või sellelaadseid situatsioone vältida. See tähendab seda, et mõistmisest ainuüksi samuti ei piisa. Emotsionaalne laeng tuleb lahustada. Minu oleviku kogemus ei muutu enne, kui ma seda teha suudan. Ja sellistes kohtades on sageli teraapiast enim abi.
Kuidas ma aga leian need olulised elu sõlmpunktid? Kust ma tean, kas mingi situatsioon omas mu jaoks olulist laengut või ei? “Mu elus on palju juhtunud, ma ei jõua kogu oma elu läbi kahlata ja nö terasid sõkaldest eraldada”, võib tekkida mõte. See on liiga suur töö!
Õnneks annab meie meel meile ise niidiotsad kätte. Me ei pea läbi vaatama tervet elu, vaid me saame lihtsalt hakata tõmbama sellest niidiotsast, mis juba olevikus paistab. See tähendab, et sellise töö alguspunkt ja lõpppunkt asub olevikus.
Seega püsides olevikus, hakkame me vaatama, kuidas me end täna tunneme. Millised on meie elu murepunktid täna? Kas mu elus esineb ärevust, depressioonile kalduvust, emotsionaalseid kokkutõmbumisi teatavates olukordades, jõuetust, sihitust? Näiteks ma leian, et mu partner ei ole üht või teistmoodi, ei anna mulle täpselt seda, mida ootan, kardan et ta jätab mu maha, et ma ei ole piisavalt hea vms. Need kogemused ongi need niidiotsad, kust me terapeutilises mõttes tirima hakkame. Seega viivad need kogemused meid konkreetsetesse mineviku hetkedesse, kus me suure tõenäosusega leiame jada sündmusi, mis meie elus on toimunud, mis on mingit haava tekitanud, seda uuesti taastekitanud ning pikapeale loonud uskumuse, mille jõul me püüame edaspidist valu vältida.
Sellised elu sõlmpunktid võivad olla seotud otseselt mingi emotsiooni kompenseerimisega, nagu eelpool kirjeldatud, kuid võivad olla ka seotud ärevusega, millel puudub pealtnäha emotsionaalne laeng täielikult.
Enda minapildi terviklikum mõistmine ja oma kujunemislugude nägemine on suur samm elu poole, kus minevik ei ole meile raskuseks õlgadel, mis suunab meid pimesi elu korduvmustritele, kus me justkui sarnaseid elukogemusi saame või väldime. Seda saame oma elus saavutada aga läbi kitsaskohtade teadvustamise ja sealsete emotsionaalsete laengute lahustamise.
Täpsem info: www.bpti.ee
