Kõiges on lahendus

Iga ettevõte soovib, et tema meeskond oleks produktiivne, kokkuhoidev ning sõbralik. Eriti oluline on see asutustes, kus meeskonnatöö on võtmeteguriks heade tulemuste saamisel.

Vahel juhtub, et inimeste omavaheline klapp ei suju just kõige paremini. Meeskonna liikmed võivad vältida teineteisega kokkupuudet, kasutada varjatud mõjutustaktikaid või koguni töötada üksteise vastu. Tulemuseks on ebaefektiivne meeskond, selle lagunemine leerideks ja põhimõtteline vastasseis ideedele, kuna need on esitatud ebasoositud isiku poolt. Mõnikord viib see välja koguni olukorrani, kus ühise katuse all jagavad näiliselt ühist eesmärki inimesed, kes teineteist üldse ei salli.

Teraapia, kui võimaluse poole ei pea vaatama üksnes siis, kui meie isiklikus elus on rasked ajad, sellest võib kasu olla ka ärilises keskkonnas lepitusvahendina, kuid ka inimlike suhete soojendamise ja teineteise mõistmise eesmärgil.

Kui suhteteraapias on keskseks osaks meie haavad ning vajadused, siis sama reegel kehtib igasuguses inimlikus suhtluses. Haavad ei anna endast märku ainult konkreetse suhte siseselt, vaid käivad meiega kaasas paljudes elu aspektides.

Teraapias on sellises kontekstis olulisel kohal kaks mõistet: projektsioon ning induktsioon. Esimene neist on tunnusjoon, suhtumine või käitumislaad, mida inimene kannab iseendas oma isiksuse osana, kuid endas seda märkamata suunab selle endast väljaspool seisvatele objektidele või isikutele, seejuures kogedes seda kui midagi, mis on välismaailmast otseselt tema vastu suunatud.

Toon siinkohal näite suhtest emaga, kellel on omane õpitud abitus. Tal on vaja pidevalt, et keegi talle asju ulataks, ta ei saa hakkama olmeliste ülesannetega ja poja või tütrena tekib mul tunne, et pean teda justkui pidevalt teenindama, et ta oma eluga hakkama saaks. Meie suhtes on lisaks sellele veel palju erinevaid haavasid ja minus seetõttu allasurutud viha mitmete tema käitumismustrite ning hoiakute suhtes.

Töökeskkonnas näen ma inimest, kellel samuti omane õpitud abitus ja selle asemel, et näha kõiki neid raskeid tundeid ja haavasid, mis mulle selle nägemine meenutab, suunan ma oma haavade pagasi selle inimese peale ning hakkan temaga käituma kogu oma haavade kibedusega, mis pärineb minu suhtest emaga. Oma haavu ja pettumust ma enesele ei tunnista, vaid omistan kõik selle negatiivse oma kolleegi isikule.

Induktsiooni puhul üldistan ning stereotüpiseerin ma sageli konkreetset situatsiooni suuremale grupile. Näiteks olen saanud emotsionaalselt haiget tumedapealise naisterahva käest, kes ei suutnud näha minu valu või minu jaoks olulist suuremat pilti või perspektiivi. Selle najale olen ehitanud uskumuse, et tumedapealisi naisi või koguni naisi tervikuna ei saa tõsiselt võtta, sest nad ei hooli teiste inimeste tunnetest ja ei ole võimelised nägema suuremat pilti. Seetõttu töökeskkonnas on mul äärmiselt raske tõsiselt võtta ühegi tumedamepealise naise arvamust. Lisades sellele veel projektsioonimustri, võin ma hakata karistama tumedapealisi naisi selle valu eest, mida ma kunagi kogesin suhtest tumedapealise naisega.

Need on vaid kaks näidet terapeutilisest raamistikust, mis võivad töökeskkonda negatiivselt mõjutada. Lisame sellele veel inimlikke tüliallikaid nagu isiklik vaen, kadedus, jõuline meeldida püüdmine, emotsionaalsed regressioonid jne. See nimekiri võiks olla pikk ja täis näiteid, kuid selle eesmärk on näidata ärikeskkonnale, et teraapia ei ole üksnes mingi vahend, mis isiklikus elus võib abi pakkuda.

Sõbralik meeskond on produktiivne, õnnelik, kodune, üksteist abistav ning avatud. Kui töötad ettevõttes, kus sõbraliku töökeskkonnani on veel mõni samm minna, mõtle kas Sinu ettevõte võiks abi saada teraapiast ja ühendu kui näed teraapilisest lähenemisest võimalikku kasutegurit.