Kõiges on lahendus

Lääne psühhoteraapias suunatakse tähelepanu põhiliselt manas´ega töötamisele. Huvitutakse suurel määral sellest kuidas erinevad impulsid omavahel suhestuvad. Uurimise objektideks on enamasti mentaalsed konfliktid. Enamus psühhoanalüüsi ja psühhoteraapia uurimusi on suunatud intrapsüühilistele konfliktidele. „Terve ego“ kontseptsioon on välja kasvanud katsest leida mugav ja rahuldav viis lepitada vastuolulisi ja kofliktseid impulsse, mis manas´est võrsuvad. 

Sel põhjusel teatavad kategooriad minevikumälestusi ja muljeid  on eraldi tõlgendatud kui „superego“ psühhoanalüütilise teooria järgi. See koosneb vanemlikest keelumehhanismidest, mis sügavalt teadvusse juurdununa võivad olla sellega vastuolus, mida kogetakse reaalsusena. Seda „superego“ võrdsustatakse „südametunnistusega“.  Sellest on kahju, sest ebaküpse superego juhtimisele ei saa toetuda, kuna ta juhindub liialduslikult „õigest“ ja „valest“, mille indiviid õpib oma vanematelt. Kuigi sellisel viisil vanemlik juhtimine oli lapsepõlves sageli kohane, täiskasvanule aga enam mitte. Sellise veel küpsemata superego „südametunnistus“ on aga sageli pööranud mitte usaldama oma sisehäält, mille nimeks joogas on buddhi, soovimatus selle järgi toimida ja areneda. Selle asemel suunatakse tähelepanu ratsionaalsemate ja loogilisemate sündmuste ülehindamisele. Enese uutele võimalustele avamine ja uurimisevaim minetatakse.

Kasvuraskused ja takistused inimese arengu teel

Kui kasv ja areng peatuvad, ärevus võtab maad. Neil juhtudel on abiks kasulik tõugata indiviidi omama enda suhtes värsket vaadet. Samuti nagu füüsiline valu signaliseerib seda, et miskit tuleb ette võtta, ärevus teenib motivatsiooni arengus ja muutustest edasi liikumiseks. Kuid siinkohal võib esineda mitmeid muid tegureid, mis toimivad vastupidiselt arenemise vajadusele. Muutus võib tunduda hirmutavana, ning hirm loobuda suhtelisest turvatundest võib viia ärevuse talumiseni, või peita seda mitmetel erinevatel viisidel. Alkohol, rahustid, väljapoole tegutsemine on vaid mõned tehnikad ajutiseks ärevuse ja pinge leevendamiseks.

Ego reageerib alati kaitsvalt. Igat muutust nähakse senimaani saavutatu kaotusena. Minakesksuse loomus on ennast kaitsev ja stabiilsust säilitav. Ta taipab intuitiivselt, et on peab selles mõttes loobuma oma eksistentsist selleks, et teha ruumi uuele „Minale“. Olemasolev identiteet aga on saavutatud tänu märkimisväärsele võitlusele. Ta oli raskesti saavutatud võit. Sellest loobuminw näib ohtlik. Selle tõttu on võimalik tagasilibisemine eelmistele arengutasanditele, kus tema vaade oli piiratum, kus ta oli subjektiks teda ümbritsevatele tingimustele, ning mille üle ta omas vähem kontrolli ja vabadust, kui üldse. „Mina“ definitsioonist loobumine näib selle kaotamisena. Ettevaatlikkus ja tundlikkus näivad keelavat astuda tundmastusse ja näivad nõudvat saavutatud enesekindluse külge klammerdumist.   

Kuna kiindumused või „sõltuvused“ on kujundatud enese säilitamiseks oluliseks osaks, siis neist loobumine võib olla väga hirmutav väljavaade. Lasta kiindumustest lahti tähendab haarde lõdvenemist ego üle. Tekib mulje, et reaalsus libiseb haardest. Meeleheitlik hirm ärevuse suurenemise ees paneb klammerduma kiindumuste külge ja sellest saab elu ja surma küsimus. Kuid haare on surma haare, mis lämmatab edasise kasvu. Paradoksaalselt - kui indiviid loobub kasvust, muutub elu lamedaks, ebahuvitavaks, kaob vitaalsus, kvaliteet ja loomingulisus.

Enamgi veel, indiviid kogeb kultuuri surveid, millel on teatud määral Mina arenguks ja kasvamiseks soodne toime. Selles arengufaasis, mida seostatakse egoga, aitab ühiskond nõudmiste esitamisega indiviidi kasvule kaasa. Ta peab olema võimeline enese eest hoolt kandma ja funktsioneerima teatava minimaalse efektiivsusega. Teisisõnu, sotsiaalne surve aitab kujundada välja efektiivse ego.

Paljudes ühiskondades ei ole lubatud eksperimenteerida kasvu võimalustega selle tasandi üleselt, kuna see võib tähendada individuaalse energia investeeringut, mis vähemalt ajutiselt vähendab indiviidi materiaalset produktiivsust, ning see ei ole enamasti soositud. Aja ja energia investeerimine ego ületamise arenduseks on ühiskonna poolt väga vähe mõistetud ja soovitud, kus majanduslik edukus , staatus ja vara omamine on põhikriteeriumiks, mille järgi indiviidi hinnatakse. Kõrgemate teadvustasanditega katsetaja võib saada kahtluste osaliseks, ning seda peetakse mõttetuks raiskamiseks.

Psühhoos vs müstitsism

Budistliku traditsiooni järgi toimib meie meel ahvina, kes on suletud viie aknaga tühja ruumi. Need aknad esindavad viite meelt. Ahv tüdineb üsna ruttu, kuid ta ei saa sellest ruumist põgeneda. Lagedad tühjad seinad ja akendest nähtavad piiratud pildid välismaailmast on kõik, mis eksisteerib. Ilmneb rahulolematus nagu neil loomadel, kes on suletud pikaks ajaks kitsassse puuri.

See, mida ahv näeb, on tema jaoks ainus reaalsus. Mida enam ta fokusseerib oma tähelepanu ruumi sisemusse, seda tõelisemaks see tema jaoks muutub. Keskendades oma tähelepanu tühjadele seintele, akendele ja nende kaudu ilmuvatele muljetele välismaailmast, seda enam muljed saavad osaks tema alateadvusest. Mida enam tema meel täitub nende muljetega, seda enam need üles kerkivad ja kindlamaks (tõepärasemaks) muutuvad. Tema piiratud „reaalsus“ saab selle võrra „reaalsemaks“. Ahvi jaoks on tuba oma akendega vääramatu tavareaalsus, mida ta peab ainsaks eksiteerivaks normaalsuseks. Ta on sellega nii hõivatud, et ei teki kübetki kahtlusevarjundit, mis esitaks väljakutse selle tõepärasusele, või alternatiivsele võimalusele. Ta on sedavõrd hõivatud oma „tavareaalsuse“ kogemisega, et ei lase tekkida pausil inspiratsiooniks, teiste situatsiooni aspektide kogemiseks, või nägemaks teistest perspektiividest. Ahvi seisukohast vaadatuna on segadus tõeline nagu õudusunenägu, mis kogemise hetkel on hirmutavalt reaalne.

Kuid mis juhtub siis, kui ahv saab majast välja? Mis juhtub siis, kui kogeja väljub oma kehtivast ainulisest reaalsusetunnetusest, mida ta on loonud iseenda ja maailma kohta? Astudes tundmatusse ja sisenedes „teisenenud teadvuseseisunditesse“, millises olukorras ja seisundis end siis leiab? Kes ta siis on, kui ta ei ole enam talle tuntud tema ise – kas tegemist on personaalse kasvuga, või teadvuse avardumisega? Või hoopis vaimuhaigusega?

Selge sarnasus psühhootiliste seisundite ja kõrgemate teadvuseseisundite kogemuse vahel on olnud püsivas huviorbiidis kaua aega. Psüühhootilisteks peetavad kirjeldused nagu universumiga ühekssaamise kogemus, kõigest olemasolevast selgele mõistmisele jõudmine ja hingemattev ilu on sagedasemad paralleelid, mida äärmiselt kompetensed ja talendikad inimesed on kirleldanud oma universaalse teadvuse kogemustes. Kuulus õpetaja ja joogi Paramahansa Yogananda on kirjeldanud okeaanilise rõõmu kogemist selliste sõnadega: „hing ja meel vabanevad hetkega füüsilistest piirangutest...Oma intensiivses teadvuses mõistsin, et ei ole kunagi varem olnud täielikult elus. Mu identiteeditunnetus ei olnud enam kitsalt kehateadvusega seotud...Okeaaniline rõõm vabanes mu hinge lõpututelt rahulikelt kallastelt“.

Vaimse institutsiooni patsiendi kirjeldus oma kogemusest näis esmapilgul sarnasena: „ma olin täitunud universaalse suurejoonelisusega meeles vilkumas sõnum „armasta oma vaenlasi“. Samal ajal tundsin müstilist ühtsuskogemust teiste olenditega ja universumiga tervikuna; olen rahus endaga. Mingis mõttes olen Jumal. Näen universumi tulevikuplaani päästa inimkond; olen täielikult surematu, terve universum, hingestatud, hingetu, minevik, olevik ja tulevik sisaldub minus.“

Psühhootilised teadvuseseisundid on killustunud ja sisaldavad äärmuslikke kogemusi eufoorilistest ja painajalikest episoodidest, kiirelt muutuvad ja hetkest hetkesse varieeruvad. See on ka peamine erinevus valgustunud müstikute kogemustest, kelle avardunud teadvuse kogemuste kirjeldused sisaldavad oma sisemaailma kõikide vastuoluliste ja erisuunaliste aspektide integratsiooni. Nende kahe äärmuse vahel on inimlik ja väga lai personaalse arengu tee, mille järgselt areneb lõpuks välja stabiilne teadvus. 

Joogist müstiku Patanjali sõnutsi on psühhoosi puhul tegemist piiratud reaalsuse aktsepteerimisega, ehk avidja´ga. Avidja tähendab otseselt teadmatust, ehk teadlikkuse (vidja) puudumist. Vidja on tarkus, mis läbistab kõik pinnapealse ja illusiooni. Stagneerunud ja limiteeritud versioon reaalsusest viitab kitsa ja stagneerunud enesedefineerimiseni. Piiratud enesekontseptsiooni kutsutakse asmita´ks. Patanjali süteemi järgi avidja´t ja asmita´t kutsutakse klesha´deks, ehk viletsuse põhjusteks. Neid on viis (aknad): 1) avidja; 2) asmita; 3) raga, ehk kiindumus; 4) dvesa, ehk vastumeelsus, ning lõpuks 5) surmahirm. Patanjali süteemi järgi on need igasuguse teadvuse killustumise: hirmude, ärevuse ja depressiooni põhjuseks. Klesha´d on nii kasvu takistused, kui kannatuse põhjused.

Jooga psühholoogia keskendub kasvu treeningule ja sellega pakub kontrasti modernsele läänelikule psühhoteraapiale, mis ravib puudusi. Psühhoteraapia tegeleb põhiliselt personaalse kasvuga ego raamistikus. Jooga seevastu keskendub egoülesele kasvule, ning pakub parimat võimalust arenguks neile, kes on juba oma tee ego erinevate aspektide ontegreerimiseni leidnud, ning on jõudnud „mitterahuldava normaalsuse“ tunnetamiseni. Need inimesed otsivad uusi teid arenguks ja kasvuks, ning ühiskonna silmis on nad hästi kohanenud ja produktiivsed. Need inimesed, keda lääne psühholoogia nimetab vaimuhaigeteks, on ida traditsiooni järgi need, kes pole veel omandanud oskusi oma meelt juhtida, ning on seetõttu võimetud jooga vaimsetest treeningutest kasu saama. Igapäeva frustratsioone, pettumisi ja kogemusi nähakse nende õpetajatena, ning tasapisi omandavad nad võimekuse orienteeruda kõrgematel teadvustasanditel. Sedasi õpetab elu neid, nagu loodus hoolitseb metsiku taime eest. Maailma nähakse nende mentaalse haiglana, vahetute kogemuste väljana, kus kannatus on õppimiseks vajalik. Sellise õppimise kaudu leitakse tee küpsema ja vähem häiritud funktsioneerimiseni.

Artiklid olen kokku pannud joogidest müstikute Swami Rama, Aurobindo; arsti ja psühholoogi Swami Ajaya ja teadvust uuriva arsti Rudolph Ballentine teoste põhjal.