Kõiges on lahendus

Jooga psühholoogia keskendub kasvu treeningule ja sellega pakub kontrasti modernsele läänelikule psühhoteraapiale, mis ravib puudusi. Psühhoteraapia tegeleb põhiliselt personaalse kasvuga ego raamistikus. Jooga seevastu keskendub egoülesele kasvule, ning pakub parimat võimalust arenguks neile, kes on juba oma tee ego erinevate aspektide ontegreerimiseni leidnud, ning on jõudnud „mitterahuldava normaalsuse“ tunnetamiseni. Need inimesed otsivad uusi teid arenguks ja kasvuks ning ühiskonna silmis on nad hästi kohanenud ja produktiivsed. Need inimesed, keda lääne psühholoogia nimetab vaimuhaigeteks, on ida traditsiooni järgi need, kes pole veel omandanud oskusi oma meelt juhtida, ning on seetõttu võimetud jooga vaimsetest treeningutest kasu saama. Igapäeva frustratsioone, pettumisi ja kogemusi nähakse nende õpetajatena, ning tasapisi omandavad nad võimekuse orienteeruda kõrgematel teadvustasanditel. Sedasi õpetab elu neid, nagu loodus hoolitseb metsiku taime eest. Maailma nähakse nende mentaalse haiglana, vahetute kogemuste väljana, kus kannatus on õppimiseks vajalik. Sellise õppimise kaudu leitakse tee küpsema ja vähem häiritud funktsioneerimiseni.

Instinktid joogas

Emotsionaalsete ja instinktiivsete häirete vähendamiseks peavad joogid vajalikuks endis uurida omainstinktiivset loomust põhjalikult. Tulemuseks kirjeldatakse nelja põhilist tungi: vajadus toidu, seksi, une ja enesekaitse järele. Inimeses on need instinktiivsed tungid vähem mehhaanilised, kui loomadel, kuna reaktiivsed käitumismustrid tulenevad keerulisematest, arenenumatest ja paindlikematest programmidest. Inimese käitumine on teadlikumalt kujundatud. Kuigi püsivad tungid on sisuliselt samad, tõugates käitumisele, mis on vajalik eluspüsimiseks. Kaasaja inimese puhul juhatavad arenenud intelligentsus ja sellest tulenevad keerulisemad programmid teda eemale baasvajaduste ja instinktiivsete mehhanismide rahuldamisest. Võimekusega mõelda avaramas ajalises raamistikus suudab inimene enda jaoks mugavamalt ja sujuvamalt neid vajadusi täita. Ta suudab korraldada ressursse ilma taganttõukava hädasunnita. Tal ilmneb võimekus end vabastada automaatsete reaktsioonide türannia alt saavutades kontrolli oma käitumise üle, ning omades seeläbi suuremat vabadust.

„Valikuvabadus“ ja „kontroll“ on inimliku tasandi teadvuses esmatähtsal kohal teadvuse arengu spriraalil. Mõistuslik meel omab eneseteadvustamise võimet ja saab tulevikku kujundada.

Madalam (mõistuslik) meel

Kui füüsilist keha ja energiakeha nähakse joogatraditsioonis välise instrumendina, siis mõistuslikku meelt sisemise instrumendina.  Jnana joogas on normaalsel teadvuslikul meelel kolm põhilist funktsiooni. Madalam meel on see osa, mis on vahetus kontaktis sissetuleva informatsiooniga. Ta kogub sensoorseid muljeid ja koordineerib  neid motoorsete vastuste kaudu. Need võtavad kujutluste vormi, mis on pidevas muutumises. Arvukate sissetulevate stiimulite tõttu on madalam meel pidevas dünaamilises liikumises. Seda võib võrrelda teleekraaniga, mis vahendab välisest maailmast tulevaid sündmusi, millel kuvatakse sensoorset sisendit. Samuti registreerib see mäluradasid (-jälgesid). Joogas kutsutakse madalamat meelt manas´eks. Mõnedes psühholoogia koolides on antud manas´le mõistusliku meele tähendus, inimese loomus. Vedanda süsteemis kasutatakse manas´t hoopis piiratumas tähenduses, sellele viidatakse ainult kui madalamale piiratud meelele.

Kuid arukas ekraanile kuvatava informatsiooni kasutamine sõltub kahe teise funktsiooni toimimisest. Esimene neist on „mina“-kesksus (ego). Kui sensoorsed muljed sisenevad madalama motoorse meele kaudu, teostab „mina“ transformeerivat funktsiooni muundades muljed personaalseks kogemuseks suhestades neid individuaalse identiteediga. See loob eraldatuse tunde ülejäänud maailmast, unikaalsuse ja autentsuse kogemuse. See on üksus, mis defineerib selle, milline osa sensoorsest infost ja mälestustest on „mina“, loob subjektiivsuse. Ta võtab selle, mis on sisenenud ja määrab selle põhjal tunnetusliku „mina“ olemuse. Kui sensoorne-motoorne meel funktsioneerib selliselt: „roos on nähtud“, siis minateadvus, mida joogas kutsutakse ahankara´ks, lisab omalt poolt: „Ma näen roosi“.

Kui sisenenud mulje kuvatakse manas´e ekraanil ja seotakse „minaga“, peab selle suhtes vastu võtma otsuseid. Sünnivad hinnangud ja vastused, mille tulemusena kujuneb kolmas suurim teadvuse funktsioon: buddhi. Buddhi hindab olukorda ja otsustab tegevuse suuna. Seda otsustavuse väge kutsutakse ka mõistmise ja eristamise kroonijuveeliks. Buddhi tähendab erilist laadi tarkust või arukust. Sellest sõnast on võrsunud budistlik traditsioon, kuna selle praktika kese on seotud tarkuse lihvimisega teravamaks ja puhtamaks.

Need kolm teadvuse funktsiooni moodustavad tervikuna jooga teadvuse kontseptsiooni ja on joogapsühholoogia tuumaks. Nende omavaheline funktsioneerimine loob selle, mida teame kui „normaalse ärkveloleku teadvusena“. Ühiselt loovad need mõistusliku meele, millest oleme teadlikud. Kuid neid ei saa vaadelda kui kolme eraldiseisvat substantsi või osa, samuti ei ole nad kolm eraldi personaalsust, mis teineteisele vastanduvad. Sisekonflikt mõistuslikus meeles ei ilmne mitte nende omavaheliste vastuoluliste tendentside tulemusena, nagu seda lääne psühhoanalüütilise teooria  järgi on ego, superego ja id´i puhul nähakse. Jooga psühholoogia järgi kutsutakse  neid kolme funktsiooni kollektiivselt „sisemiseks instrumendiks“ ning nad funktsioneerivad tervikuna.

On veel mitmeid teisi struktuure, mis ümbritsevad, toetavad ja suhestuvad selle mentaalse kompleksiga. Üks neist on mälupank (chitta), mis põhimõtteliselt asub väljaspool teadvust. See on mineviku muljete ja kogemuste varamu. Just siit võrsuvad mälestused üles madalama meele ekraanile.  Viis meelt ammutavad registreeritud infot väljastpoolt seesmisi mentaalseid komponente.

„Teisel pool“ mentaalset kompleksi paikneb „kõrgem“ teadvuse väli, mida kutsutakse „Iseks“ (Self, Purusha, Brahman, Atman, Jiva). Seda võib pidada joogaõpetuse võtmeks, sest just Iseduse teadvuse tasandini jõudmine on see, mille suhtes kogu traditsioon koondub. Seda nähakse kahtepidi: kõrgem teadvustasand ja psüühika kese, ning võrreldakse metafoorselt tormisilmaga.

Manas

Madalam sensoorne-motoorne meel ei oma võimet hinnata informatsiooni, mida ta sisse võtab, sestap oma tema võimekuses aina enam ja enam infot omastada. Ta toimib kollektorina, võttes endasse niipalju infot, kui võimalik. Kuna manas´el ei ole võimekust otsustamiseks, siis tegeleb ta põhiliselt instinktidepõhise või harjumuspärase reageerimisega. Buddhi ülesandeks on eristada olulist, anda hinnangud ja kujundada vastavad otsused. Ta on nagu vahe mõõk, mille ülesandeks on lõigata (eristada) kõike, mis ilmub tema ette. Sellised asjad nagu planeerimine, ihaldamine, mäletamine, kiindumus, tänu, seksuaalsed impulsid, häbi, hirm, armastus, kadedus, vihkamine, armukadedus, viha jne on madalama meele valdusse kuuluv. Indiviid on justkui sunnitud teatud viisil tegutsema, kui mingit tüüpi mentaalne impulss kujutatakse manas´e ekraanile. Kuid buddhi on see, kes otsustab kas või kuidas reageerida.

Näiteks võib inimene planeerida õhtut. Fantaasiad ja kujutlused sellest mis võib toimuma hakata, ilmuvad manas´e ekraanile. Minevikumälestused varasematest õhtu kogemustest, filmiõhtutest, mängudest, või arvukalt muud meelelahutust kerkib chitta´st koos tulevikufantaasiatega, moodustades ühtlase mõttevoolu madalas meeles. Kui üks valitakse välja ja esitatakse buddhi´le, teeb viimane valiku otsustades „ei“ või „jah“.  Selle tulemusena kujuneb välja dünaamiline sihipärane liikumine, mida hakkab koordineerima jällegi manas. Kui buddhi on teinud oma selge otsuse aktsepteerides näiteks ettepanekut mängida, siis hakkab manas tegelema telefonikõnede vormistamisega, piletite hankimisele mõtlemisega, kuna planeerimine on manas´e primaarne funktsioon olgugi, et planeerimise baasotsused on buddhi pärusmaaks.

Manas ise on võimetu otsutama, arvatavasti sellepärast on joogatraditsioonis peetud tema baasloomuseks kahtlemist. Madalama meele põhitööks on kindlustada info omastamine ja järgnev koordineeritud tegevus sujuv. Kuid ilma käskudeta ülaltpoolt ta reageerib vaid harjumuspärasusega, või seob kõik üheks. Teda võib vaadelda suhteliselt igava ja kujutlusvõimetu töölisena kes teeb midagi ilma mõtlemata miks ta seda teeb. Kui „boss“ on ära ja jätnud manas´e omapäi, siis tema reageeringud ei ole otsused, pigemini ratsionaliseerib ta tegemised üle (kuigi sügavamal vaatlemisel ilmneb, et tegemist on siiski harjumuslike baasreaktsioonidega). Nii ujub joogatreeningul vahel meelde mälestusi ja mõtteid söögist, või sellest, mida võiks hakata söögiks küpsetama. Keha hüljatakse madalama meele poolt, ning energia kahestub: füüsiline energia suundub liikumisse, mentaalne aga suunatakse söögifantaasiatesse. Kujuneb kaootiline situatsioon, mis ei ole produktiivne, vaid hävitava loomuga. Joogaasendid sooritatakse teadvustamatult ja energiatühjalt, mis võivad viia vigastusteni. Mentaalne aktiivsus on sihitu ja häiriv, kurnav ja raiskav. Kõrgem integreeriv funktsioon puudub. Medelem meel, olles jäetud ilma juhtimiseta, saab funktsioneerida ja reageerida olukorrale vaid mehhaaniliselt.

Ülalmainitu saab juhtuda vaid siis, kui buddhi on nõrk või välja arendamata. Kui seda ignoreeritakse, siis otsuseid ei võeta arvesse, või neid ei tehtagi. Reageeringud on värvunud emotsionaalsete mõjutustega.

Järgneb.