Kõiges on lahendus

"Tunnista minevikku, ole iseendale truu, ava oma tulevik ilma lisatingimusteta." Ann Ancelin Schützenberger

Universum koosneb süsteemidest ja nende süsteemide hulka kuulub ka perekond, mis käitub vastavalt kindlatele seaduspärasustele. Süsteemid omakorda on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Perekonnal kui süsteemil on seadused, mis reguleerivad kõike, mis perekonnas toimub. Käitumist ja seotust teine-teisega, sõltuvust või sõltumatust, sümpaatiat jne. Peresüsteem on tervik, juba olnud ja oleva kooslus, kust ei saa välja jätta ei elavaid ega surnuid, ei sündinud ega sündimata jäänud liikmeid.

Suhted perekonnas on üks keeruline “mehhanism”. On näha, et mõned perekonnad kannavad suhetes multigeneratsioonilisi mustreid, sündmuste, saatuste, suhete korduseid. Huvitaval kombel on perekonnal kalduvus hoida kinni probleemidest, selle asemel, et liikuda edasi ja terveneda. Mis seda põhjustab? Miks on nii keeruline, et kui ei sobi perekonnas olevad harjumused, väärtused, tegevused, käitumised jne., edasi liikumine ja oma mustrite loomine? Isegi kui katkestatakse suhted perekonnaga, siis ikka mingil viisil jätkatakse sarnaselt sellele, mida eelnevad põlvkonnad on harjunud tegema. Bert Hellinger usub, et inimesed teevad seda armastuse ja tugeva lojaalsusega oma perele. Probleemid, kurbus, haigus, kuigi need teevad haiget, siis annavad nad perele ka ühtekuuluvuse tunnet. Kui leitakse aga probleemile lahendus, siis hind võib olla see, et me ei tunne enam nii suurt lähedust ja kaotame ühtekuuluvuse tunde. Inimesed võivad seda tunda väga vastuoluliste tunnetena ning tagajärjeks võib olla isegi headest lahendustest loobumine.

Nähtamatut lojaalsust pereliikmete vahel saab vaadelda kahel tasandil: sotsiaalsel süsteemsel tasandil ja individuaalsel või psühholoogilisel tasandil. Peres (nii tuumperes, kui laiendatud peres) eeldatakse lojaalsust igalt liikmelt, mis on sõltuvuses teine-teisest, aga iga liige peab olema lojaalne individuaalse mõtlemise, tunde ja motivatsiooniga. See mõiste on õiglusel ja usaldusel rajanev ning kui õiglust ei ole saavutatud siis on seal ülekohus, ebaõiglus ja pereliikmete kurnamine, mis vahetevahel väljenduvad tunnetes, kättemaksus või isegi haigustes või korduvates õnnetustes.

Nii peavad lapsed olema lojaalsed oma vanematele ning tihti tekib perekonnas palju segadust, kui täiskasvanuks saades ja abielludes jätkatakse oma vanemate poole hoidmist ning tuntakse hinges vastuolu, kui partner nõuab, et see peaks olema teisiti. Kuidas siis säilitada tasakaalu, mis võib olla põlvkondi määratud samas soovides elada elu oma soovide järgi? Kas tõesti võib olla elu ebaedu ja erinevad takistused, alkoholism, depressioon olla kuidagi seotud nähtamatu lojaalsusega perekonnas?

Artiklis on kasutatud materjale:

A.A. Schützenberger “Põlvkondadeülene analüüs ja psühhodraama”,
Tiiu Bolzman “Perekonna varjatud seadused”