Pole mõtet piirata metsikut õunapuud, mis kannab vilja. Puud, mis on tugeva võraga, mille okstel saab ronida, mille õunad on magusad, mis pakub varjualust puhkajale ja on toeks ökosüsteemile tema ümber.
See puu on jõuline ja tugev ja ta teab kes ta on. Ta lubab endal olla viljakas suvel ning raagus talvel. Jõulisus ei ole parem kui haavatavus. Ta on mõlemat ning suudab seejuures täita erinevaid rolle. Tema murdunud oksad ei tee teda väiksemaks, vaid annavad talle isikupära. Ta on üle elanud kõige kuumemad suved ja kõige riukalikumad talved ja ta seisab endiselt edasi – avatuna külalistele olenemata kõigest, mis on olnud.
Kui inimese olevikus ei ilmne muresid, siis pole mõtet neid otsima hakata. Kui ma ei kogekokkutõmbumisi emana, naisena, pojana, sõbrana, partnerina või kolleegina, siis pole mõtet vanasid haavasid üles otsida. Elu on need juba parandanud. Kui ma aga kogen kurvameelsust, rahulolematust, hirme, ärevust, jõuetust, komplekse või minu elus on sagedased hõõrdumised või lahkuminekud, siis ilmneb minu olevikus midagi, mis otsib tähelepanu. Sageli ilmnevad need vaid mingis konkreetses rollis või suhtes.
Elujõuliste ja –tervete eluviiside hoidmiseks on oluline vaadelda inimpsüühikat terviklikult. Meie tänane mina on loodud teatavate elukogemuste ja neist tekkinud hoiakute tulemusel. Neid lähemalt uurides jõuame sügavalt isiklikesse momentidesse, mis on meid inimestena kujundanud.
Oma elu jooksul käime me läbi erinevaid protsesse. Me saame maailmalt signaale selle kohta, kuidas teenida välja armastust ja heakskiitu ja õpime korduvalt, kuidas kuum pliit kõrvetab kätt. Me õpime tundma oma piire ja mõningad kogevad ka seda, kuidas nende piire räigelt ületatakse. Kõige olulisem on aga see, et me õpime vältima valu. Me otsustame, mis on meie jaoks turvaline kaugus teisest inimesest, et ma ei tunneks kokkutõmbumist.
Meie isiksus areneb aga välja vastavalt meie valukohtadele. See tähendab, et meie mineviku haavad kujundavad seda inimest, kes me oleme täna. Seetõttu on oluline teada, kus meie haavad asuvad, et osata tervendust viia sinna, kus seda enim vaja on.
Haav on sageli kuskile tüve sisse peitunud nii sügavale, et pealtnäha pole teda nähagi. Süvenedes näeme, et oks, mis sellest kohast välja kasvab, on jõuetu ja närb. Seda haava ei pruugi me olevikus näha, seda oksa me aga näeme. Ja too oks ongi indikaatoriks haavale, mis on tema all. Kui me liigume mööda oksa sügavamale tüve sisse, siis jõuame välja haavani, mis tervenemist ootab ja otsib.
Vahel aktiveerub haav ainult konkreetses situatsioonis. Näiteks suhetes emaga. Näiliselt tundub, et minu isiksust kõnealune haav muus kontekstis ei mõjuta. Tõelisus on aga see, et oma haavade tervendamine ei too parandust mitte ainult konkreetsele situatsioonile või suhtele, vaid kogu minu isiksusele. Minust saab täisväärtuslikum, vabam, õnnelikum ja julgem inimene.
Meie haavad on sügavalt individuaalsed ja tulenevad meie personaalsest loost. Meie vajadused on aga sarnased. Me kõik otsime turvalisust, meiega arvestamist, tahame olla armastatud ja vastu võetud just sellistena nagu me oleme.
Üks kõige efektiivsemaid viise oma haavade kaardistamiseks ning nendele tervenduse viimiseks on grupiteraapia vorm. See on turvaline ruum, kus ma saan efektiivsete harjutuste ning teiste lugude najal enam teadlikuks iseendast.
Ingelise Israel ning Robert Randma on pika töö tulemusel välja töötanud efektiivse grupiteraapia vormis aset leidva kursuse, mille raames leiavad kasutust väga mitmed teraapilised meetodid. Mitte ainult ei leia Sa tervendust oma haavadele, vaid saad ka palju praktilisi terapeutilisi võtteid oma edaspidiseks eluks. Kursus on väljakutseid esitav, sügav ning väga praktiline. Me kohtume korra iga 3 nädala tagant, läbime sügava protsessi ja vahepealsel ajal toome teraapiaruumis toimunut oma reaalsesse ellu.
Me kutsume Sind üles liituma kursusega, millel on sügav potensiaal muuta Sind ja Sinu elu.
Registreeri kursusele: info@terapeut.ee
Täpsem info: http://www.terapeut.ee/artiklid/kursus/sugisene-kursus/
Täpsem info: www.bpti.ee
